Nädalalõpp Riia rütmides

Inserted: 13/07/2021


Nädalalõpp Riia rütmides


Riia festival väärib kindlasti ka Eesti kuulajatelt enam tähelepanu. Läti on lähedal ning sealse tasemel džässieluga tasub lähemalt tutvuda.

Festival „Rīgas ritmi“ ehk „Riia rütmid“ 1. – 3. VII Riias.
 
Läti pealinnas nullindate algusest saati peetavast suvisest festivalist „Rīgas ritmi“ ehk „Riia rütmid“ on kahe aasta­kümnega kujunenud lõunanaabrite suurim džässipidu. Meie „Jazzkaarega“ võrreldes on „Riia rütmid“ küll noorem ja väiksema programmimahuga, kuid praeguseks on festivalil esinenute nimekirja kogunenud siiski esinduslik rida maailma džässi kõige-kõigemaid: Pat Metheny, Richard Bona, Dianne Reeves, Kurt Elling, Robert Glasper ja Bobby McFerrin, ansamblid Medeski, Martin & Wood, Yellowjackets, Take 6 ja New York Voices ning palju teisigi esimese ešeloni esinejaid. Nagu moodsale ajale ja festivalile kohane, kaldub ka „Riia rütmid“ üle džässi piiride muu muusika maile, eelkõige maailma­muusika territooriumile. Ilmselt korraldajate muusikamaitse mõjul on valik läbi aastate langenud pigem lusofoonide ja hispaania­keelse diasporaa kasuks (portugali­keelsest kultuuriruumist näiteks Cristina Branco, Carmen Souza ja Salvador Sobral, hispaaniakeelsetest tähtedest Concha Buika, Daymé Arocena, Omar Sosa jt). Tänavu oli peaesinejate seas flamenkot džässiga tempiv saksofonist-laulja Antonio Lizana, mandritevaheline supergrupp Bokanté ja Kuuba klaveri-ime Roberto Fonseca (kontsert on kavas alles 19. oktoobril). Festivalile on sattunud ka Eesti muusikuid, ehkki varasematel aastatel rohkem kui viimastel. Balti kontakte ja ühtsust peetakse Riias ometi tähtsaks: tuntakse huvi naabrite elu ja olu vastu, muusikas ja üleüldse.
 
Loomulikult on „Riia rütmide“ lavalauad ja prožektorisõõrid ka kodumaiste muusikute päralt. Läti muusikute vastu tundsingi nädala eest toimunud festivalil kõige suuremat huvi, sest – häbi küll – ma ei tea Läti džässist kuigi palju ja küllap on sama mure paljudel. Selle „lähedal, kuid kaugel“ sündroomi üks põhjusi on arvatavasti see, et Eesti (džäss)muusikaringkonnas, aga ka teistes kultuurivaldkondades vaadatakse hoopis sagedamini põhja kui lõuna suunas, nii eeskujusid ja loomepartnereid kui ka tuge ja turgu otsides.
 
Festival „Riia rütmid“ annab sealsetele muusikutele võimaluse õppida ja osaleda (töötoad ja jam session’id), aga eelkõige oma loomingut esitada, nii tavapärastel kontsertidel kui ka showcase-programmis. Festivali õhtused kontserdid algasid alati ühel ja samal ajal ning toimusid neljas kontserdikohas, mistõttu jäi mul nii mõnigi esineja kuulamata. Kuuldutest jättis kauaks mõjusa mulje Kristaps Vanadziņši trio (ansambli­juht klaveril, Jānis Rubiks kontrabassil ja Rūdolfs Dankfelds trummidel). Need Läti džässiskeene noored lõvid on tehniliselt võimekad ja hästi kokku mänginud muusikud, kelle segu euroopalikust ja ameerikalikust lähenemisest trio­džässile on kaunilt ja detailirikkalt kujundatud ning esitatud eheda energia, suurte dünaamiliste tõusude ja sidusa bändikeemiaga. Lõbusalt paeluv ja kaasa­kiskuv vaatamine-kuulamine oli vibrafoni ja elektriklaveri vahel hüplev Miķelis Dzenuška ansambel Uzvaras Bulvāris, kus said kokku tuline funk ja Dzenuška positiivne pöörasus nii ansamblijuhi, solisti kui ka heliloojana.
 
„Riia rütmide“ kontserdipaigad olid festivali suurim, nõukapärandi VEFi kultuuripalee (ehkki mitte teab mis suur) saal, kunstikeskuse NOASS hipsterlik, Daugava jõekääru ankurdatud ujuvlava, akustilisi koosseise ja hilisõhtust vabaõhujämmi võõrustanud M/Darbnīca ning mõnusa klubiliku atmosfääriga muusikamaja Daile. Viimases esines Leedu džässi raskekahurvägi, elektri­bassist Leonid Šinkarenko Jazz 4N, mille liikmed on tema kauaaegsed kaasteelised: trummar Linas Būda, saksofonistid Jan Maksimovich ja Vytautas Labutis, külalisena lauljatar Neda Malūnavičiūtė. Etteaste oli elus ja ehe, ehkki Leedu tippe oli kuulamas vaid tosinkond inimest (tagasihoidlik publiku osalus torkas silma ka mitmel teisel kontserdil, selle üks määravam põhjus oli kindlasti koroonaolukord ja saalide täitumuse piirangud. Saksofonistid kostitasid kuulajaid bebop’ilikult tuliste soolodega, ansamblijuht hiilgas tehniliselt mobiilse mänguga viiekeelse bassi kõigis registrites ning artistlik Neda võlus isikupärase vokaalstiili ja häälevärvidega. Šinkarenko ansambel viljeleb muusikat, millist Eestis ei tehta ega ole sellisel kujul kunagi eriti tehtudki. Selle telje moodustavad esimese põlvkonna fusion-džässi impulsid koos teatud lisanditega nii standard-džässist kui ka vabadžässilikust lähenemisviisist. Muusikalisest materjalist rohkemgi mõjus iga muusiku mänguline panus solisti ja ka ansamblistina. Leedu värve esindasid festivali showcase-laval ka vabadžässilik saksofonistide duo Liudas Mockūnas ja Arvydas Kazlauskas.
 
Bokanté on viimase kümnendi ühe tähelepanuväärsema džässgrupi Snarky Puppy liidri Michael League’i kõrvalprojekt, mis sünteesib etnokõlasid maailma eri paigust. Guadeloupe’i saarestikust pärit lauljatari Malika Tirolieni selja taga oli oktett, mis koosnes löökpillidest ja kitarridest (ühel lavapoolel kolm komplekti peamiselt käsitrumme mitmest maailma piirkonnast, teisel tiival basskitarr, kaks elektrikitarri, lap steel kitarr ning ansamblijuhi baritonkitarr ja ud). Muusikute ja instrumentaariumi kirjut kultuurilist ja geograafilist tausta arvestades oleksin oodanud veelgi kirevamat maailmamuusika maitse­rohket pajarooga, kuid kontserdil andsid tooni bluusrokilik groove ning Lääne-Aafrika muusikale omased meloodia- ja rütmielemendid. Enamik lugusid oli üles ehitatud paariakordilisele harmooniale ning löökpillimängijate ja üsna traadiste kitarride kihiti repetatiivset materjali kasvatavatele mustritele, kulminatsiooniks Jordan Petersi viimaste krihvideni küünituvad kitarrisoolod. Energia oli rokilik, korduvalt lausa keemistemperatuuril.
 
Hispaania saksofonisti-laulja Antonio Lizana omalooming on samuti sulam, akustilise džässi ja flamenko oma. Erinevalt Bokantést ei otsi Lizana kõla- ega kultuurielamusi laiast maailmast, vaid kasutab seda, mis on talle ja tema ansamblile tunnetuslikult kõige omasem. Flamenko (nagu ka portugali fado või eesti regilaul) on üks neid muusikalisi keeli, mida võõramaalane ei suuda ilmselt kunagi perfektselt omandada. Lizana võtab oma n-ö kodukeele ja seob selle universaalse džässikeele leksikaga. Saadud sulami mõlemad koostisosad, džäss ja flamenko, olid kaunis koos­kõlas ja tasakaalus: pianistist, elektri­bassistist ja trummarist koosnenud bänd musitseeris kõige kõrgemal tasemel, altsaksofonil soleerinud Lizana lisas nüüdisdžässile oma eht­flamenkoliku tämbri ja melismaatikaga laulu­hääle, mida toetasid kaks tantsijat-­taustalauljat. Kava oli kirglik-kaunis ja detailirohke, pakkudes festivali suurima elamuse.
 
„Riia rütmid“ on sõbralik ja sisukas festival, koroonakammitsate kadudes kindlasti veelgi mahukama programmiga ja kuulajarohkem. Festival väärib kindlasti ka Eesti kuulajatelt enam tähelepanu. Läti on lähedal ning sealse tasemel džässieluga tasub lähemalt tutvuda.
 

< Back to publications

Upcoming events
Valsts kultūrkapitāla fonds Rīgas Dome Tele2 LIAA Aula Latvenergo Turkish Airlines Valmiermuiža